Kuidas sai sinust kunstnik?
Kusagil alguses ja kogu aeg uuesti. Kõigepealt hakkasin kirjanikuks, kirjutasin raamatuid. Kui neid oli juba liiga palju pooleli jäänud ja pinge tihenes kõrvulukustavaks, hakkasin joonistama. Maalimine oli veel ägedam, maalides sai kogu keha mängu panna. Puberteet. Siis kui hormoonid juba pisut hõlpu andma hakkasid, soetasin fotoaparaadi. Pildistasin vähe, nõidusin rohkem laboris. Siis kui kemikaalid olid mu keha lahustumatuks parkinud ja silmad seletasid üksnes punast valgust, kolisin arvutisse. Liitsin ja lahutasin piksleid. Tantsisin stroboskoopide valguses. Siis, kui mu käsi ükskord tänavafooris punast tuld nähes meelemärkusetult hiirt klõksama hakkas, sain aru, et midagi võiks oma elus muuta. Kolisin metsa, seltsisin haldjatega. Mõne aasta pärast tuli arvuti järgi. Nüüd võin silmad kinni panna ja Kütioru nõlvadel liugu lasta nagu kursor.

Millega sa veel oled tegelenud ja tegeled?
Eranditult ainult huvitavate asjadega. Neoliitikumiga. Teatriga. Alkeemiaga. Hiina keelega. Psühhonautikaga. Mütoloogiaga. Kinoga. Unenägude äratamisega.

Kuidas näeb välja sinu tavaline tööpäev?
Kõigepealt kohmitsen ma uimaselt ringi. Parandan katust ja toon allikast vett. Teritan keelt. Hilisel pärastlõunal on aeg lõunauinakuks. Kui hõlpu antakse, tukun ja unelen viiest kaheksani. Siis muutun ärksamaks. Südaöö kandis kolin ma arvutisse ja siis läheb mölluks. Urrrrr. Ma ei raatsi sellest rääkidagi. Magama saan juba varavalges.

Ülevaade sinu näitustest ja muudest loomingulistest tegudest
Kaheksakümnendate lõpp oli pöörase romantika ja katsetuste aeg. Tegutsesime ühisüritajana "Igavesti Sinu" (Merila, Kalve, Kadarik, Volkmann, Kaasik ja mina). Piirid olid veel kinni, aga me pildid sõitsid meie asemel mööda põnevaid paiku. Pärast New Yorgi õpinguid tegime koos Herkki-Erich Merilaga DeStudio. Üritasime popkultuuri seestpoolt õõnestada. Saime targemaks. Pärast metsa kolimist olen harrastanud päris erinevaid lähenemisviise fotole. Mu kõige tihedama graafikuga näitus on "Uputus". See kolab juba üle viie aasta mööda maailma ringi. Mu kõige kuulsam näitus on "Mullatoidu retoran", mille tegime koos Ain Mäeotsaga. Mu kõige armsam näitus on "Vana labürint", mis räägib metsast, saladustest ja sündimisest. Kõige terviklikum on aga "Viies aastaaeg".

Mida pead oma suurimaks saavutuseks?
Rääkima ja lugema õppimist. See muutis mu elu, tõesti!

Mis sulle su enda juures kõige rohkem meeldib / ei meeldi?
Oh sind psühhoanalüütikut. No tõesti, ma olen mitmest küljest päris vaimustav tegelane. On ette tulnud, et ma iseennastki hingepõhjani vapustan. Mitmest teisest küljest olen ma aga kirjeldamatult jälk ja isekas. Ülejäänud külgedest olen ma aga hall mass.

Sinu lemmikkunstnik, -teos
Niimoodi absoluutselt ma ei oska öelda. Statistiliselt on mind kõige tihedamini vaimustanud Max Ernst. Tema "Carmeli" sari näiteks. Siis suurem osa nendest pudemetest, mis neoliitikumist meieni on jõudnud. Austraalia põliskunst muidugi. Lynch. Bataille. Duane Michals. Ma võiks pikalt siia nimesid ritta panna, aga see oleks juba hoopis teine jutt. Siis peaks ka lähemalt kommenteerima ja püüdma ära arvata, millega nad mind võlunud on.

Kuskohas ja mismoodi sa puhkad?
Pikali. Und nähes.

Mis sulle muret teeb ja mis rõõmu valmistab?
See on aja jooksul muutunud. Aina enam lähevad korda globaalsed küsimused. Poliitilised jälle järjest vähem. Hoogustuv keskkonna rüüstamine teeb murelikuks ja järjest süvenevad vaimse ja emotsionaalse lamandumise märgid. See, kui mõni väike kogukond on vaevaks võtnud teises suunas liikuda, teeb jälle rõõmu. Siis, kui satun kogemata paika, kus inimloom ei ole ammu trampinud, olen tõesti õnnelik ja püüan tasa, tasa, kikivarvul minema hiilida.

Kus jookseb kaasaegses kunstis (ja fotograafias) piir tegeliku ja kujuteldava vahel?
Tegelikkuse ja kujutluse piir fotos on tohutult põnev, võbelev ja keeruline asi. Ühest küljest on kõik fotodel kujutatu ju puhas kujutlus, viirastus, manipulatsioon. Teisalt on raske leida midagi kaljukindlamat kui inimeste usk fotode tõepärasusse. Fotomehaaniline salvestus on reaalsuse mudelitest kõige kanoonilisem ja kinematograaf, mis selle viirastuse ka liikuma paneb, teeb veel pika hüppe puhta nõiduse suunas. Duane Michals on nendel piiridel vaimustavat maagiat etendanud. Minu meelest muutume me seda ebausklikumaks, mida tehnokraatlikumaks muutub meie eluruum.