Kuidas näeb välja sinu tavaline tööpäev?
Tõusen siis kui tõusen, teen hommikvõimlemist, lähen tööle Pärnu Kunstnike Majja. Seal ma seisan hea kunsti eest, kasutades kontorikeskkonda sobilikke meetodeid (muid meetodeid sama eesmärgi nimel kasutan muudes keskkondades). Õhtuti teen trenni või maalin. Siis on toss otsas kah, enne magamaminekut vaatan telekat. Seda idülli lõhuvad päris sageli erinevad pikemad või lühemad kunstiüritused kodu- ja välismaal. Eelmistel aastatel, kui praktiliselt vabakutseline olin, nimetasin oma olemisviisi elukestvaks festivaliks. Mõlemad pooled on vajalikud ja huvitavad, küsimus on, kuidas neid balansis hoida.

Ülevaade sinu näitustest ja muudest loomingulistest tegudest?
1990. aastatel ei olnud kunstnikuks olemine põhitegevus, tegin 1-2 kontseptuaalset teost aastas. Kureerisin ja kirjutasin kõvasti. Sel millenniumil olen kunstiga süstemaatiliselt tegelenud, algul peamiselt performance'iga, viimastel aastatel ka maalimisega. Sooloprojekte on mul seni vähe olnud, küll aga olen osalenud väga paljudel festivalidel ja näitustel kas koos Nongrataga või mingites muudes kooslustes. Kirjutan ja kureerin ikka edasi, kuigi veidi vähem. 2004 andis Sirp välja raamatukese minu kirjatükkidega kunstist ja elust. Kes on täpsemalt huvitatud, vaadaku mu kodukat www.hot.ee/siramsiram.

Mida pead oma suurimaks saavutuseks?
Kui 1990. aastate revolutsioonid kunstis ja ühiskonnas läbi said, siis mõtlesin, et tegelikult elutööks sellest piisab ja nüüd võiks ka maha surra. Paraku on mind õnnistatud tugeva tervise ja vastupidavusega, seega loodan, et suursaavutusi on veel ees. Päris hea, et oma olemasolu vajalikkus on ühiskonnale tõestatud, edasi võib tegeleda olulisemate küsimustega.

Mis sulle enda juures kõige rohkem meeldib / ei meeldi?
Meeldib: põhjalikkus, süstemaatilisus, nii vaimne kui füüsiline elujõud ja soov areneda, hea intuitsioon tähtsates otsustes, iseseisev mõtlemine.

Ei meeldi: väga halb mälu, pikavõitu juhtmed, puudulik suhtlemisoskus, raskestiületatav sotsiaal-perekondlik karma (see pole süüdistus, vaid konstateering), kalduvus sõltuvustele.

Sinu lemmikkunstnik, -teos?
Ei pea vajalikuks nimekirja koostada, sest mulle meeldivad üle kõige kunstnikud, kelle loomingusse mul on saatuse tahtel olnud võimalus sügavalt süveneda. Seega tuleks see nimekiri väga subjektiivne, ja kuna ma olen ka kriitik, siis ei saa seda endale lubada. Biennaale, festivale ja muuseume mööda tuisates saan küll pinnapealset infot, aga üldjuhul mitte elamusi.

Kuskohas ja mismoodi sa puhkad?
Valgel ajal kolan mööda maastikke, pimedal ajal vahin telekat. Vahel käin tütrega veekeskuses, teen sõpradega lõket või käin saunas, külastan kontserte, loen jutukat jne. Öösiti magan, see on kõige olulisem.

Mis sulle muret teeb ja mis rõõmu valmistab?
Muret teeb Eesti ühiskonnas lokkav pinnapealsus, formalism ja lömitamine, mis kuskil bürokraatlikes struktuurides on veel vabandatav, aga paraku on see nakatanud ka kunsti. Suurem jagu eesti artworld'i üritab meeldida kõigile ja tulemuseks on see, et nad ei meeldi kellelegi, ka mitte iseendale. Üksikud sponsorlepingud paraku avalikku arvamust ei muuda. Kui ma varem arvasin, et inimesed ei armasta kunsti, sest nad on harimatud, siis praegu, kui Eesti ühiskond on võrreldes revolutsiooniaegadega muutunud, tundub mulle, et pigem on probleem kunstnike ja kuraatorite harimatuses, mistõttu toimuv jääb ülejäänutele mõistetamatuks. Haritust ei mõõda ma läbiloetud tähemärkide arvuga, vaid võimega tajuda tervikut.

Rõõmu teeb see, et õnneks on meil siiski vaba ühiskond ja igaüks võib elada oma elu ja mõelda oma mõtteid. Mul on ka piisavalt mõttekaaslasi, kellega suhelda, see on väga oluline.

Kas kunsti saab tühistada, kas vaatajat tohib nihestada, kas kunstnikku võib ahistada?
Loomulikult saab kunsti tühistada. See on ju kokkuleppeline, mida me kunstiks nimetame, järelikult saab seda lepet ka iga kell muuta. Enda jaoks ma muidugi tean, mis on kunst ja mis mitte, ja mitte ükski kokkulepe võimukoridorides, arvamusliiderduses või kus iganes seda ei kõiguta.

Vaatajat tuleb kindlasti nihestada, see on kunsti eesmärk. Kunst, mis ainult kinnitab vaataja mugavalt sissevõetud poose, on lihtsalt tapeet.

Kuraatori- ja pedagoogikogemustest ütlen, et kunstnikku lausa peab ahistama - suur osa neist on nii laisad ja jobud, et ilma ahistamata toimuks meil ühe käe näppudel loetav hulk kunstisündmusi aastas (samas, ehk olekski parem?). Samas ei tohi kunstnikku ahistada vaimselt, dikteerida talle, mis on in ja mida tuleb teha. Majanduslikule ja ühiskondlik-moraalsele ahistamisele peab iga kunstnik ise vastu hakkama, ei maksa loota, et kunstnike liit või keegi muu väline jõud seda teeb.