Kuidas näeb välja sinu tavaline tööpäev?
Kuidas kunagi. See oleneb sellest, kas olen asjalikkuse lainel (see tähendab, et MoKSiga seoses on vaja miskeid pakilisi asju ajada ja pabereid täita) või vabavoolu loometuhinas. Need lained ei esine päevade, vaid rohkem nädalaste, isegi kuupikkuste perioodidena. Kahjuks ei ole ma veel leidnud kiiremat viisi ühelt lainelt teisele lülitumiseks (muide, resideerumised külalisateljeedes aitavad seda efektiivselt teha).

Asjaliku perioodi puhul näeb päev välja nii. Tõusen nii 9-10 paiku. Võimlen ja kümblen. Hommikusöögilauas pean oma elukaaslasega maha ühe mõnus jututunni. Seal me siis arutame ilma-asju ja teeme plaane. Pärast seda võin õhtuni asjalikult toimetada, majandada, pabereid täita ja helistada kuhu vaja. Vabavoolu loometuhinas nihkub hommik aga hilisemaks, jututunnid on ikka, ainult et terve päev on täis "mängimist" ja katsetamist (kui töö on algfaasis) või töö vormistamist (kui töö on lõppfaasis). Ja nii hilise ööni välja. Kuna elan maal, siis ei ole mul tavaliselt vaja kusagile tööle sõita - kõik (töö ja ateljee) on kodus käe-jala juures.

Ülevaade sinu näitustest ja muudest loomingulistest tegudest
Sooloasju olen Eestis viimati näidanud vaid Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis (videoinstallatsioon "Kudum", 2008) ja Võru Linnagaleriis (maalid näitusel "Lokatsioonid ja faktuurid" koos jgrzinichiga, 2007). Väljaspool Eestit olen osalenud sümpoosionil Abiko Open Air (maastikuinstallatsioon "Tummad kõlarid", Abiko, Jaapan, 2006), teinud heliperformance'i "Clinamen Tides" (Tokio-Osaka-Kioto, koos jgrzinichi ja Hitoshi Kojoga, 2006) ja esinenud Nodari resideerumisperioodi kokkuvõtva näitusega Grao Vasco muuseumis (Viseu, Portugal, 2008). Tegelikult tahaksin rohkem oma töid näidata ja oma loomingust tagasisidet saada.

Mida pead oma suurimaks saavutuseks?
Seda, et MoKS saab pea 8-aastaseks. Selle aja olen saanud tegeleda asjadega, mis mulle on palju andnud. Ja saavutuseks pean seda, et mul on olnud au tutvuda hämmastavate inimestega ning olen saanud nendega koostööd teha.

Mis sulle su enda juures kõige rohkem meeldib / ei meeldi?
Ei meeldi (mõtte)laiskus, äkilisus, liigne tundlikkus. Meeldib, et olen järjekindel, uudishimulik, julge ning avatud.

Sinu lemmikkunstnik, -teos
Lemmikuid ei ole - on inimesed, kes ja kelle looming on mind sügavalt puudutanud. Nii mõnigi kunstnik ja tema teod on mulle näiteks tegutsemisinnu ja usu inimestesse tagasi andnud. Need inimesed oma töödega on olnud ääretult olulised just konkreetses ajahetkes (see ei välista, et nad mind ka praegu ei kõnetaks). Näiteks luuletaja-filosoof Robert Lax, prantsuse performance'igrupp Ici Meme, maalikunstnik Ken Currie, jaapani performance'ikunstnik-maalija Nobu Kasahara, filmitegijad Alejandro Jodorovski, Chris Marker, makedoonia performance'igrupp OPA ja paljud, paljud teised nimedega ja anonüümsed kunstnikud enne ja pärast meie aega.

Lemmikteoseks on Loodus.

Kuskohas ja mismoodi sa puhkad?
Metsas jalutades, aasal vedeledes ja pilvi vaadates, ujudes ja saunas, bussis tukkudes, linnas ringi uidates, soojal liival peesitades, oma aias võrkkiiges lebades, aiatöid tehes ja oma ürdiaia lõhnu nuusutades ning õitel liblikaid ja mesilasi kaedes.

Mis sulle muret teeb ja mis rõõmu valmistab?
Rõõmu teevad suured väikesed asjad, näiteks kui keegi naeratab, kapipõhjast leitud lapsepõlvekriipseldus, katusel krabisev vihm, lehesadu, et mu kompost on ikka käärima läinud Rõõmu teeb see, et mul on võimalus kohtuda erisuguste inimestega maailma eri paigust. Rõõmu teevad lähedased sõbrad, rõõmustav on näha, kui keegi on oma käte ja mõistusega midagi kõnekat loonud.

Muret teeb see, et ikka on veel kriitiliselt palju inimesi, kes lasevad vabatahtlikult oma ajusid loputada ja end ära kasutada. Muret teeb üha enam maad võttev küünilisus ja individualism. Nendest tuletub terve rida murettekitavaid nähtusi ühiskonnas.

Kuidas saaks kunsti paremini kuulda võtta?
Selleks et kuulda, tuleks kuulata. Seda ei saa teha ainult mõistusega, ka süda peab kuulama.

Milline on kunstniku/kunsti roll ühiskonnas 100 aasta pärast?
Usun, et 100 aasta pärast ei ole kunstniku roll ühiskonnas nii marginaalne kui praegu. Lisaks segunemisele teiste kunstiliikidega on kunstimaailm läbi põimunud inimkultuuri teistegi valdkondadega (näiteks teaduse ja haridusega). Kapitalism on möödanik, loovus on inimkonnale tagasi võidetud. Suurte kunstnikunimede aeg kunstis on möödanik, valdavaks on saanud kollektiivne ühislooming.