Tiina Tammetalu retsept
FIGUURIMAAL NATUURIST

MIS
Figuratiivne maal (figuurimaal) natuurist eeldab vähemalt kahte osapoolt: maalijat ja modelli. Meie vaatleme lähemalt ülesandepüstitust, kus eesmärgiks luua õli- või akrüülmaal, millel on kujutatud inimfiguuri (või -figuure). Seejuures on kujutatav objekt ümarplastilisena meie ees poseerimas - teose idee, algaine ja abimaterjalina. (loe lisaks termini "figuratiivne kunst" kohta)

Toon siia juurde näitena mõned oma maalid - neist osadel poseerimas elav modell, osadel kaupluseakna-mannekeenid.

KELLELE
Figuuri maalimine modelli järgi on huvipakkuv eelkõige neile, kes kasvõi põgusaltki soovivad praktiseerida akadeemilist maali. Akadeemilise maalikooli üks olulisi aluseid ongi maalimine natuurist - see kätkeb algajale üsna rasket ülesannet: tõlkida kolmemõõtmeline tegelikkus (ümarplastiline mudel meie ees) kahemõõtmeliseks kujutiseks tasapinnalisele lõuendile.

Kuid just selles tõlkeprotsessis, mis näib algajale või fotorealistile harjumatu, võib väljakutseid otsiv ja raskusi ületada armastav maalija leida selle käivitava impulsi, mis natuurist maalima paneb. Äärmiselt oluline - ja huvitav - on seejuures plastilise anatoomia alaste teadmiste tundmaõppimine-kasutamine. Lisaväärtuseks on inimlik puudutus ja lähedalolu (ühise ruumi ja aja jagamine modelliga) ning võimalus psühholoogiliseks teekonnaks kujutatavani.

Ise erinevaid maalimisviise õppinuna ja seejärel veerandsajandi jooksul praktiseerinuna väidan, et portree (sh täisfiguurina kujutatud portree) maalimiseks on lähtumine natuurist tegijale kõige huvitavam. Ka abstrakset figuratiivset maali (abstraktsiooni figuurist) on väga põnev ja inspireeriv alustada modelli abiks võttes.

VAJALIK
Esmalt on vajalik soov, tahe maalida. Teiseks tõstatub küsimus: keda maalida? Viimase osas tuleb ka kohe täpsustada: kui keegi objektina maalijat inspireerib, siis kas autor söandab teda modelliks paluda, kas maalitav üldse tahab, suudab ja saab poseerida. Kuidas võluda paigale näiteks lapsi või loomi? Siin aitab visandlik lähenemine, tegija võikski keskenduda lühiajalisusele ja kujutada objekti liikumises, kasutades selleks krokiivormi. Aga kuidas kujutada näiteks Stenbocki maja asukaid? Kui portreteeritav on raskesti ligipääsetav või tal puudub poseerimiseks aeg, siis soovitan teha temast seeria fotosid. (NB! Teise autori fotot kasutades peate aga eelnevalt selleks nõusoleku saama!)

Nii või naa, fotot abimaterjaliks kasutades on natuurist maalija ikkagi dilemma ees: isegi huvitav foto on võrreldes elava mudeliga tema jaoks nö. surnud materjal - kolmemõõtmelisus on juba tasapinnale tõlgitud, edasine fotolt "äramaalimine" on juba vaid tüütuvõitu tuim füüsiline töö.

Sellises olukorras jääb maalija enese otsustada, kas kompromiss natuuri ja foto kasutamise vahel on võimalik - või kas vajakajäävad stuudiotunnid modelli maalimiseks on võimalik asendada natuurist tehtud kiireloomuliste krokiide, eeljoonistuste ja -maalidedega.

AEG
Hea, see tähendab autorit ennast igakülgselt rahuldava maali valmimine võib võtta kuu, nädala või päeva, selle võib valmis saada ka vähem kui tunniga - küsimus on maalimislaadis.

Kui töötate modelliga, on igatahes otstarbekas ajakulu planeerida. Veel minu tudengiajal eelmise sajandi 80ndatel nimetati pikaajaliseks viimistletud tööks teost, mille kallal oli reaalset füüsilist maalimistööd modelli juuresolekul tehtud ca. 40-60 akadeemilist tundi, lisaks sellele muidugi loendamata tunnid aluspinna ettevalmistamist ning kompositsiooni planeerimist ja mõtisklusi-mediteerimist üksi oma maali ees. Võrdluseks: tänapäeva maalitudeng peab modellimaalimisel toime tulema vaid 20 ak tunniga (ehk siis 15 tunniga).

Vaheperiood seansside vahel on aga oluline värvi kuivamise seisukohalt - selle käigus võivad näiteks akrüülvärvi toonid teiseneda (tumeneda). Ka maalipind muutub akrüüli puhul märgatavalt - kui õlivärv hoiab oma faktuuri, siis akrüül võib ilma faktuuri lisava meediumita üle ootuste siledaks kuivada. Kui maalite õliga, on vahelakk (ja selle kuivamiseks antud aeg) laseeriva tehnika puhul oluline.

Katkestus protsessis on kasulik ka analüüsiks ja oma käikude järgnevaks planeerimiseks. Kuigi on autoreid, kes väga täpselt teavad ja kalkuleervad, milline saab olema nende produkt ja kuidas nad selleni jõuavad, selgub enamasti maalijale väga palju alles töö käigus. Nägemus oma poolelioleva töö võimalikust arengust võib avaneda sellel hetkel, kui sa polegi stuudios oma molberti ees, vaid lamad hoopis enne unne jäämist voodis.

TÖÖ KÄIK
1) Maalialused
Akrüül- või õlimaali alusena soovitaksin kasutada krunditud lõuendit raamil. Seda siis kummardusena akadeemilisusele ja muidugi selleks, et maalija õilsat materjali kasutades võimalikult suure naudingu saaks.

Krunditud lõuendeid on müügil kunstipoodides, ka on saada raamile tõmmatud lõuendiga aluseid. Viimased on enamasti kaetud puuvillase kangaga, väga siledad ja sobivad rohkem akrüüli-alusteks. Isiklikult eelistan ja soovitan alati Peterburi kunstikombinaadis valmistud krunditud mitmekordset jämedat linast lõuendit. See on kallis ja praegu Eestis täiesti defitsiitne, kuid selle järele tasub maalijal kasvõi ise Petreburi minna. See materjal on tõesti ületamatult hea.

Maalida saab ka pappalusele liimitud lõuendile, krunditud papile ja paksemale paberile. Tänapäeval, mil piirid üleva ja madala vahel on ähmastunud, polegi materjale, millele oleks keelatud maalida - seda võib teha leidmaterjalile, mõõblitükkidele... Laske vaid fantaasial lennata.

2) Värvide valik ja alusmaal
Värvide valikul rääkisime ennist akrüül- ja/või õlivärvide kasutamisest.
Kui teil on olemas mõlemad, on päris tore mõlemad ka mängu võtta. Seda aga kindlas järjekorras ja mitte üheaegselt!

Akrüüli lahustame veega, see kuivab kiiresti ja sellega on üpris mõnus teha alusmaal. Esimest kihti võib nimetada lausa värviliseks krundiks - võtate meeldiva tooni, segate veega ja krundite juba olemasoleva valgekskrunditud lõuendi veel kord üle - see jääb nüüd ühtlasi ka esimesks maalikihiks. Edasi võib jätkata tööd kas akrüüli või õliga.

Alusmaali on otstarbekas teha suhteliselt lahja ja voolava värviga, siis saate alusjoonist/-maali hõlpsasti parandada või integreerida selle järgmiste kihtide sisse. Eriti midagi kustutada ega ära nühkida pole mõtet, sest kasvav värvimass lisab tööle maalilist sisu ja sügavust. Aga võib ka vastupidi - lapp maalija käes on samuti tähtis maalivahend - sellega saab laiali pühkida, ähmastada, kustutada.

Kui olete otsustanud akrüüliga lõpuni minna, siis laske valmis maalil mõned päevad kuivada (et ka kõige paksema värvikihiga kohad oleksid läbinisti kuivad). Siis on õige aeg laki peale kandmiseks. Kas matt, poolmatt või läikiv lakk, see oleneb eeskätt pildist ja maalija maitsest. Lakk annab värvidele värskust ja sära ning muudab maalipinna vastupidavamaks. Pihustatavaid e. spreilakke õlile/akrüülile on saada kõigis kunstitarvete kauplustes.

Kui aga olete otsustanud nii õli kui akrüüli kasuks, ärge unustage, et akrüülvärve saab kasutada ikkagi ainult alusmaalina - ning värvikihid peavad olema enne õliga pihta hakkamist korralikult ära kuivanud. Õli lahjendame spetsiaalse maalilahusti või tärpentiniga. Viimased akrüüliga ei sobi. Ka pole mõtet juba õlimaalitud pinnale enam akrüüliga läheneda, sest viimane koorub sealt maha nagu kile.

Muidugi on võimalik maalida kohe algusest peale ainult õliga. Ka sel juhul on alusmaaliks sobivaimad kerged lahjendatud toonid, mille konsistentsile ja toonitugevusele võib kordkorralt maalikihtide lisandudes volüümi juurde keerata.

Laseeriva - õhukese ja läbipaistva - maalimise korral on väga teretulnud vahelakk. Värvikiht olgu kuivanud enne lakikihti ja lakikiht olgu täilikult kuivanud enne järgmist värvikihti! Lõpetuseks jälle lakk. Ei saa ütlemata jätta, et õlimaali vallas on lakkide valik hoopis suurem, kui seda pakutakse akrüüli puhul.

3) Töö modelliga
Te olete juba modelli palganud (aga vabalt võib olla ka vastupidi - portreteeritav on tellija), niisiis on esimesed küsimused, millest maali loomine algab, juba vastatud, moraalsed tõkked on ületatud. Järgmine samm on modell paika saada, anda talle või lasta tal enesel võtta poos, mis väärib maalimist. Järgmisena: valgus kui äärmiselt oluline tegelane teie pildil ja kui mitte pildil, siis vähemalt ateljeeriuumis. Muuhulgas võiks ateljees käepärast olla suunatav prozhektor, mis võimaldab valgust täpsemalt suunata ning panna valgus ja vari modelli vormide ja isiksuse väljajoonistamisel kaasa mängima.

Maalimiseks vajalik distants on vaja tekitada nii maaliraamist ette- kui tahapoole. Tekitage endale võimalikult palju vaba liikumisruumi. Maalija vajab distantsi oma objektist ja seda on vaja ka maalist taganemiseks ning üldmulje saamiseks maalimise ajal.

Laske oma modellil vahetevahel lõdvestuda, hoidke ta tuju rõõmsana ja tõstke tema enesehinnangut näidates talle maali, millel kujutis temast on iga seansiga järjest enam OK. See töötab.

ESITLUS
Raamil ja heale lõuendile maalitud maali saab probleemideta esitada igas interjööris ja kontekstis - kunstisaalis näitusel, avalikes ruumides, erakollektsioonides, kodudes, kontorites. Koht ja kontekst määrab nõuded zhanrile. Figuratiivne maal kätkeb endas väga palju erinevaid võimalusi: portreest lahingustseenideni, sotsiaalsest ja tööteemast erootikani, aktimaalist altarimaalini jne. jne. Maalikunstniku õnneks figuratiivses maalis teemasid jätkub ja nii on lugu ka esitamisvõimalustega.

AUTOR
Tiina Tammetalu (s. 1961) on vabakutseline visuaal-, maali- ja raamatukunstnik, kelle tegevust markeerivad kuulumine kunagisse legendaarsesse kunstirühmitusse Rühm T, sadakond raamatukujundust, tegevus kuraatori ja õpetajana ning mõistagi viljaka ja aktiivse maalija staatus. EKL liige aastast 1992.

Vaata ka: Tiina Tammetalu e-näitus "Eesti maastik. Hirvepargi savitee pärast vihma" ja intervjuu kunstnikuga

Tiina Tammetalu oma maalide ees näitusel "Realism" Tallinna Kunstihoones (2000)