Kuidas sind ära tunda, kui tänaval vastu tuled?
Raske öelda. Tegelikult tuli mulle praegu, kirjutamise hetkel, meelde, kuidas kunagi, mingis Ameerika põlisasukate muuseumis, juhtusin justkui iseendaga tõtt vaatama: foto oli tehtud umbes sadakond aastat tagasi, kuskil ammukadunud indiaanikülas. Umbuskliku ilme ja kipras kulmudega kandilised näod tundusid kuidagi kurjad ja samas nii ebamugavalt tuttavad olevat, et hakkasin automaatselt oma näolihaseid lõdvestama, et noh, natukenegi ilusamat face´i ette manada. Kurat, aga ma pole ju peegli ees, tabasin siis äkki.

Kuidas sai sinust kunstnik?
Lõpetasin ERKI (Eesti Riikliku Kunstiinstituudi) maalikunstnikuna. Praegu on Eesti Kunstiakadeemias käsil interdistsiplinaarse kunsti magistratuur, mille sisse mahtus ka enesetäiendamine Edinburghis 2005 aasta kevadel.

Aga kunstnik ollakse ikkagi asju tehes ja neid avalikkuse ette tuues. Esimene avalik esinemine oligi osalemine Rühm T teisel näitusel 1987. Sealt ostis Eesti Kultuurifond minult õlimaali nimega "Mure mulla pärast". Pidin hiljuti vastama küsimustele oma maastikumaalide kohta ja tagasi vaadates selgus, et tänase seisuga olen 19 aastat seda groundstuffi teinud.

Milline näeb välja sinu tavaline tööpäev?
MAALIN ateljees või väljas, vabas õhus. Tegelikult maaliksin meelsasti muidugi kodus, kui seal leiduks ruum, kus oleks piisavalt valgust, kõrgust ja ruutmeetreid (minu tööd on suhteliselt suured) ning mille põrand proportsioonilt võiks olla ruudukujuline (ka see on tähtis). Maalides on elurütm hoopis teine kui kujundustöid tehes, erinev ka sellisest päevast, mil annan maalitundi EKAs.

Ateljeesse tuleb minna, sealt tulla. Olen ateljees korraga 4 kuni 9 tundi, hästi intensiivselt tegutsedes. Teen füüsilist maalimistööd nii kaua kuni jõudu jätkub (kogu aeg püstijalu) ja püüan arvestada nii, et ikka koju ka minna jaksaks. Minu ateljee on ainult maalimise koht ilma igasuguste koduste hubasusteta. Et ma ei maali istudes, siis polnud seal umbes aasta jagu isegi tooli mitte. Tabureti tõingi sinna umbes 5 aastat tagasi, et osutada külalislahkust kunstiteadlasele Eha Komissarovile, kes tookord sinna maale vaatama tuli.

Maalimisele ateljees eelneb selline tööetapp, mida on raske pealkirjastada, mõttetööks seda nimetada ei saa, sest tegu pole asjade sõnastamisega. See on mingite ebamääraste ideede visualiseerimine, mille käigus hakkad aimama vormi, mida vajad. Sellise protsessi käigus tekib äratundmine, kuidas sa mingit asja tegema asud, kuidas sa maalid ja kas üldse maalid, võibolla teed hoopis installatsiooni või video. Ilma sellist etappi läbimata ma tööde kallale asuda ei saa, ei ateljees ega mitte ka kodus arvuti ees.

KUJUNDUSTÖID meeldib mulle teha öösiti - kui kõik juba magavad, on vaikne ja telefonid enam ei helise. Mitte seda, et ma nüüd ei oskaks enne ööd oma telefoni välja lülitada või nii, aga teadmine, et mingid päevased asjad on vaja ajada (äkki helistatakse trükikojast või tahab toimetaja või kirjastaja või keegi midagi arutada ja ma peaksin olema kättesaadav), ei luba lihtsalt telefoni välja lülitada. Öine teadmine, et oled nüüd ainus ärkvel inimene maailmas (või vähemalt korteris), teeb vabaks keskenduma.

MAALITUNNI ANDMISE päeval püüan muude töödega mitte tegeleda. Maalitund on ajaliselt napp ja eeldab kontsentreerumist ja intensiivsust, et seal midagi korda saata. Iga üliõpilane oma käekirja, oma lähenemisega on erinev ja ainukordne. Kui on soov midagi ära teha - ja minul see soov on, muidu polegi ju mõtet tundi anda - siis tuleb selle kompressitud tunni sees iga erineva tunnis osaleja suveräänsesse maailma sisse elada, et seal mingi omapoolne nõuanne või teeots kätte näidata, ning seda ei saa teha teiste tööde kõrvalt või mõtetega mujal olles.

Ülevaade sinu näitustest ja muudest loomingulistest tegudest?

Mida pead oma suurimaks saavutuseks?
Saavutus on see, et saan tegelda peaaegu ainult nende asjadega, mis mulle pinget pakuvad ja teha ainult sellist tööd, mis mulle tõesti meeldib. Teha oma töid nii, et kõik muu maailm ongi sellel hetkel kõrvale tõstetud, nö. kustutatud. Sellisel viisil saadud kaif tööst on nii suur, et pärast ei lepi mingite poolikute võimalustega.

Olen väga rahul sellega, et eesmärgid, mis endale EKGL esimeheks saades seadsin ja mis tõttöelda liigagi kõrged tundusid, on täna täidetud: aprilli lõpus tunnustas Eesti Kultuuriministeerium Eesti Kujundusgraafikute Liitu loomeliiduna. See tähendab lühidalt seda, et järgmisel aastal on kujundusgraafikutel võimalus saada loomestipendiume ja -toetusi otse oma erialaliidust, me ei pea neid alandlikult taotlemas käima kohtadest, kus meid ja meie võrdlemisi spetsiifilist loomingut ei osata hinnata või ei tunta.

Mis sulle enda juures kõige rohkem meeldib / ei meeldi?
Meeldib see, et teatud fundamentaalsetes küsimustes pole mul kahtlusi. Suured otsused ja valikud elus ei ole mulle olnud rasked, mul on alati mingi kindel toetuspind olnud ja sellelt pinnalt on kerge otsustada, mis on õige, mis on väär. Kuidas seda nimetada? Religioosne selgroog ehk, täpsemat väljendit ei oska leiutada, ja see teatud religioossus on mind alati igas olukorras aidanud ja hoidnud püsti. Võlgnen selle oma armsale ja usklikule vanaemale, kes oma tõe vaimus mind minu lapsepõlves mõjutada püüdis. Ta tegi seda vaikselt ja varjatult, kogu aeg riskides väljanaerdud saada, sest minu isa ja ema olid ja on ilma igasuguse usuta inimesed - aga vanaema töö on vilja kandnud. Ja ma olen selle eest tänulik.

Ei meeldi see, et vahel siiski satun paanikasse, sest asjad ei liigu kohe nii, nagu nad minu meelest võiksid ja peaksid.

Sinu lemmikkunstnik, -teos?
Mind häirivad "nimedepuistajad", mind häirib Eesti kunstielus reegliks kujunev komme premeerida isikuid kunstipreemiatega amet- või seltskondliku positsiooni ja sidemete eest ning vaadata mööda loomingust, mida on tegelikult tehtud. On saabunud aeg, kus kunstipreemiad on devalveerunud. Siin saab paralleeli tõmmata viimati toimunud presidendiordenite case'iga ja see on päris mõtlemapanev. Igatahes ei ole tänane kunstipreemia enam usaldusväärne kvaliteedimärk, et mitte öelda hullemini. Seepärast eelistan ise üha rohkem vaadata esmalt teoseid ja alles siis kuulata lugusid autori kohta.

Olen järjekindlat õppekavadele toetuvat kunstiharidust saanud alates 11. eluaastast, selle aja sees on kunstiajalugu päris põhjalikult õpitud ja antud palju eksameid. See on tugev baas, mis annab nüüd vabaduse teha ise maitseotsustusi, olla ise see, kes ütleb, mis mulle meeldib, mis mitte. Proovin analüüsida, miks see või teine asi mulle nii korda läks. Viimast Veneetsia biennaali külastades jättis sügava mulje maalikunstnik Lucien Freudi elutöönäitus, just tema realism ehk põhiosa loomingust. Soovitan kõigile, kuid selle kunstniku töid peab kindlasti nägema originaalis.

Kuskohas ja mismoodi sa puhkad?
Jätkan sealt, kus ma rääkisin oma öistest kujundamistöödest arvuti taga. Raamatuid kujundades niisiis jõllitaksin ohjeldamatult ekraani vist hommikuni, aga teatud ajal tuleb sõber Bongo (meie koer) ja ütleb, et nüüd on aeg välja minna. Kui ma kohe ei reageeri, paneb ta oma koonu mulle sülle (käsikirjade peale) või klahvidele ja on oma nõudmistes hästi järjekindel. Teeme siis ringi Toompeal, Hirvepargis. Öine Tallinn on imekaunis. Selline igaöine jalutuskäik koos oma koeraga on puhkus, mis asendab isegi öist und. Hommikust und ja hommikusi unenägusid ei asenda muidugi miski. Kui need ära kaovad, pole elul enam maitset.

Pikk hommik kodus on puhkus. Koosveedetud aeg oma kahe kodakondsega on minu jaoks väga hästi kasutatud aeg. Kui mees ja koer on kodus, siis ei vea mind küll mingi jõuga kodust välja veel kuhugi mujale "puhkama" või lõõgastuma.

Maalides puhkan kujundustöödest ja vastupidi, ning tunniandmine on jällegi nii erinev teistest tegevustest, et seda tehes on kõigi teiste tööde juhtimiskeskused puhkeseisundis. Kui maalijana olen oma maailmas suur suverään ja jumal, siis raamatukujundajana on minu kreedoks see, et olles ja jäädes iseendast ükskõik kui kõvale arvamusele, kujundajana olen ikkagi eeskätt Tekstilooja teener. Sest raamatus on oluline tekst, sisu, millele püüan anda võimalikest parima vormi, mis selle teksti siis lugejani toimetab.

Võimalus rollivahetuseks loometöös - maalikunstnikust kujundusgraafikuks ja tagasi - on minu jaoks hästi oluline, see on puhkuseks ja sellel on psühholoogiliselt vabastav mõju.

Mis sulle muret teeb ja mis rõõmu valmistab?
Muret valmistab vägivald ja julmus laste ja loomade kallal. Meie ühiskond on kuidagi väga leige selles suhtes. Ahastama paneb see, et sinna peaaegu ei saa sekkuda ja asju parandada: seaduskuuleka kodanikuna ei tohi sa teiste nö. pereasjadesse sekkuda.

Rõõmu teeb see, et olen elamas praegu, just sellel ajal, mis mulle on antud. Ma ei igatse mingeid möödunud aegu. Olen näinud erinevaid formatsioone, nende vahetumist, samas on meie põlvkond pääsenud suurematest kannatustest ja repressioonidest. Minu vanaema pidi üle elama kaks maailmasõda, matma 9. märtsi Tallinna pommitamises hukkunud ema, tema vend sai 25+5 Siberit, tolleaegsed inimesed elasid kogu oma ülejäänud elu mingis kohutavas kartuses, millest isegi meie, 60ndate lapsed, päriselt aru ei saanud. Emapoolsed sugulased küüditati, mõned said pakku ja varjasid end metsas. Kardeti rääkida minevikust. Selle kõige kõrval on meie põlvkonna mured tühised, ja mis puudutab minu isiklikku elu, siis mõtlen üsna tihti, et mul on päris hästi läinud.

Mis on julgus kunstis?
Julgus kunstis on üsna samane sellega, mis on julgus elus. Julgus järgida oma teed, oma äratundmist. Öelda oma sõna (mõtlen seda "sõna" nii otse kui metafoorina) välja ka siis, kui seda ei toetata, kui seda ei mõista massilised publikuhordid. Mulle näiteks tundub, et praegu on vajalik tegeleda eksperimendi-küsimusega maalikunstis. Ja ma tegelengi täiesti teadlikult eksperimentaalse maaliga ajal, kui sellele ei leidu Eestis ostjat, isegi kui sellele eksperimendile tuleb ise peale maksta. Eksperimenteerida saab aga see, kes on saanud korraliku baashariduse, alles sellelt pinnalt saab eksperimentidele minna. Sa pead tundma reegleid, tehnikaid, et neid siis ületama või sünteesima hakata. Arvan, et kõigil meil, kes me oleme akadeemilist kunstihariduse saanud, on kohustus selle taasväärtustamisega tegelema hakata.

Tänasel päeval on arengud Eesti kunstihariduses väga kritiseeritavad. Kui vaatame käed rüpes pealt, kuidas loobutakse Ast-Bst kunstihariduses, oleme varsti sarnases olukorras oma põhjanaabrite kunstiõppeasutustega, kus akadeemilist kooli valdavaid kunstnikke-õppejõude enam polegi ja neid tuleb Peterburist ja mujalt sisse osta. Kunstis nagu spordiski on vaja teha palju füüsilist trenni, seda ei asenda miski.

Aususe säilitamine kunstnikuna vajab julgust. On väga peen ja delikaatne küsimus, kui kaugele on kunstnik valmis minema kompromissides ja millal ta ütleb "ei". See on teema, mis on võõras äriinimesele. "No mida see kunstnik siin põeb?", küsib ärimees, "tehku töösse muudatused ja asi valmis, peaasi, et raha tuleb!" See on arukas ärimees ja tema mõtteviis on aruka ärimehe mõtteviis. Aga kunstnik on teinud oma tööd nii, nagu tegi seda Loomisloo Jumal, kes kuuenda loomispäeva õhtul vaatas kõike, mis ta oli teinud ja see oli väga hea. "Kas nii või üldse mitte!", ütleb kunstnik, "minu teos on valmis ja siin ei muutu enam ükski kriips." Nii ütleb kunstnik ja see on arukas kunstnik.

Küsitud ja vastatud aastal 2006