Kuidas mind ära tunda, kui tänaval vastu tulen
Ei tea, ilmselt see kes vahetevahel seisma jääb... ja ei märka edasi kõndida.

Kuidas sai minust kunstnik
Lihtsalt, ma tegin seda mida ma tahtsin...

Millega ma veel olen tegelenud ja tegelen
Lapsena ikka kõigega: laulmisega, sportimisega... Olen mitmetes trennides käinud ja kakskümmend aastat mitte üheski, praegu käin suure hasardiga grossingus.

Ma väga muretsen varjupaiga loomade pärast ja püüan neid aidata.

Minu tavaline tööpäev näeb välja nii
Olen perekeskne, nii viin ma kõigepealt hommikul lapse kooli, elukaaslase tööle, jalutan koerad ära. Siis algab oma aeg ja kui siis pilt tahab tulla, ta tuleb... Ma püüan mitte segada tema ilmumist minu lõuendile.

Ülevaade minu näitustest ja muudest loomingulistest tegudest
1985. aastast alates olen osalenud ülevaatenäitustel. Isiknäitused: 2004 Draakoni galeriis, 1995 Sammas galeriis, 1995 Rahvusraamatukogu peasaalis, 1993 Vaal galeriis, 1992 G-galeriis, 1991 Deco galeriis.

Mida pean oma suurimaks saavutuseks
Nagu iga naine ikka, emaks olemist.

Mis mulle mu enda juures kõige rohkem meeldib / ei meeldi
Oh jah, ma loodan, et võin öelda, et olen tolerantsemaks muutunud.

Minu lemmikkunstnik, -teos
Gabriel Garcia Marquezi "Sada aastat üksildust" on raamat, mille tegelased mind saadavad ja ma vahel nagu tunnen, et mõni jutt või inimene sobiks hästi sinna raamatusse. Mul on olnud vanavanaema, kes kõrges vanuses pidas oma kohustuseks kilpkonna jalutamist. Et selline inimene ja tegevus nagu hakkaks sinna ju päris hästi... Kunstnikest ilmselt Chagall, eriti tema vitraazhid.

Kuskohas ja mismoodi ma puhkan
Ei seda ma ei tea, ma vist puhkan kogu aeg. Perega õhtul söögilauas, kui kõik räägivad ja räägivad... Ma naudin hästi tavalisi asju nagu head toitu, head veini, head muusikat ja loomulikult mõnusat jalutust oma koertega, ilusaid õhtuseid tähti ja päiksetõusu. Nüüd jälle vabakutselisena teen ma vist päris harva midagi, mis väsitab ja tõsine töö on.

Mis mulle muret teeb ja mis rõõmu valmistab
Tegelikult päris palju asju kurvastavad mind. Ma väga solvun, kui näen, et jälle on keegi toonud prügikoti surnuaiaväravasse, mul on valus loomade pärast, keda seotakse puu külge surema... Oh seda kõike on ikka päris palju. Rõõmustan, kui üks tavaline päev jälle kord mõnusaks õhtuks on saand.