Kes ma selline olen
Ütleme siis nii, et naiskunstnik.

Kuidas mind ära tunda, kui tänaval vastu tulen
Ma arvan, et mul on selline tagasihoidlik kontori-välimus. Mis ma endast ikka pikemalt kirjeldan.

Kuidas sai minust kunstnik
Olen sunnitud vastama tüüpiliselt ja banaalselt: juba lapsena soovisin ma saada kunstnikuks. Aga sai minust kunstnik pärast esimest näitust Rühm "T"-ga aastal 1986.

Millega ma veel olen tegelenud ja tegelen
Teenin leiba pedagoogiametiga - õpetan maalimist pedagoogikaülikooli kunstiosakonnas ja Kevade tänava kunstikoolis. Erit veidraid või kummalisi harrastusi ma ei arva endal olevat.

Minu tavaline tööpäev näeb välja nii
Ma üritan tegeleda elementaarsete tõdede selgitamisega. Lastelt saab paremini tagasisidet - nad omandavad kiirelt, haaravad õhust. Üliõpilaste puhul on see mõnevõrra raskem.

Mis mulle mu enda juures kõige rohkem meeldib / ei meeldi
Mulle meeldib, et mul on kuldsed käed.

Minu lemmikkunstnik, -teos
Ehk minu enda laadile mingil moel lähedased kunstnikud nagu Matisse, Picasso, Munch, Klimt.

Kuskohas ja mismoodi ma puhkan
Võtan sõpradega veini.

Mis mulle muret teeb ja mis rõõmu valmistab
Sellele peaks nüüd midagi väga sügavmõttelist vastama, muidu jääb kogu jutust kerglane mulje. Muret teeb ahnus, kadedus ja võimuiha. Rõõmu valmistab… see on kõige raskem küsimus. Head sõbrad ja klassikaline muusika.

Kas kunst on mehe või naise nägu?
Kui eesti keeles oleks sõnadel sugu, oleks "kunst" kindlasti naissoost.

Küsitud ja vastatud aastal 2002