Kuidas mind ära tunda, kui tänaval vastu tulen
Ma ei ole pidanud selle pärast kunagi muretsema - üldjuhul tunnevad inimesed mind väga pika aja tagant ja kaugelt ära (juba lastesõime fotode peal olevat ma täpselt enda nägu). Ju siis mingid põhijooned on karakteersed ja püsivad muutumatutena. Kui tuleb kellegagi esmakordselt kohtuda, siis kirjeldan, mis mul seljas on.

Kuidas sai minust kunstnik
Viieselt viis ema mu Nõmme Pioneeride Maja kunstiringi. Selle juhendajaks oli entusiastlik graafik Evi Sepp (muuhulgas kunstikriitik Mari Sobolevi (praegu Kartau - toim.) ema). Väiksena olin suhteliselt aktiivne tegelane. Tahtsin igas asjas esimene olla ja enamasti see mul ka hoobilt õnnestus. Tagantjärele leian, et pildi joonistamine või maalimine (eriti peast) on minu jaoks olnud üks suhteliselt vaevaline (aga huvitav) eneseväljenduse vorm. Olen hea tulemuse nimel pidanud pusima tihtilugu palju enam, kui nii mõnigi mu sõbranna. Näiteks ei suutnud ma pikka aega mõista, kuidas ühe nii peenikese pulga abil, nagu seda on pliiats, saab paberile tekitada üleelusuurust kipshobuse pead. Aga mind millegipärast ikka kiideti.

Ja nii see fataalse reana läks - kunstiring (6 aastat), lastekunstikool (4 aastat), tarbekunstikallakuga keskkool (3 aastat), Villu Tootsi kirjakunstikool (3 aastat), ERKI ettevalmistuskursused (4 aastat), krooniks vabagraafiku diplom ERKI graafika kateedrist 1990. aastal (6 aastat). Oma pildistamiskirele sain tõelise hoo sisse II kursusel, kui Enn Kärmas hakkas meile fotot õpetama. Kõige tõsimeelsemalt pidasin end kunstnikuks just varases nooruses. Mida edasi, seda rohkem leian "suureks" kunstnikuks olemise varjus ahvatlevaid radu "päris" elus "tavalise" inimesena elamises.

Millega ma veel olen tegelenud ja tegelen
Üheks omapärasemaks töökohaks on jäänud esimene - töötasin enne ERKI-sse sissesaamist aastakese EPT varustus- ja komplekteerimiskontoris. Ühe poole nädalast olin direktori sekretär ja teise poole samas asutuse kunstnik. Sekretäriameti sobivuse suhtes oli mul alguses rida eelarvamusi, aga mulle tegelikult täitsa meeldis. Erinevaid inimesi jälgida ja nendega suhelda tundus märksa huvitavam, kui kuskil keldris seinalehte nikerdada.

Mõnes mõttes iseloomustab kogu mu elu taoline vastandlikkus. Lõviosa ajast veedan omaette kodus, energiat ammutan aga kõikvõimalikest inimsuhetest. Väiksena soovisin olla nähtamatu ja vaadata kõrvalt, kuidas teised elavad. Harilikult eelistangi kõikvõimalikke elu ilminguid pigem vaadelda kui neis ise osaline olla. Tänu teatavale fotograafi-kuulsusele on mind vahel kohe kutsutud mõne haruldase sündmuse või inimese juurde. Vahel, eriti kevaditi, võtan ka ise ette mõne huviretke tundmatusse. Selle kõige läbi on mu ammune unistus nähtamatuna erinevate inimeste elusid ja kodusid seetpoolt näha ka paljuski täitunud. Mind lihtsalt huvitab võimalikult detailideni mõista, mis elu on.

Minu tavaline tööpäev näeb välja nii
Olen nii sättinud, et tööle poleks asja enne keskpäeva (olen nimelt kunstiakadeemias graafika ja foto õppejõud). Valgemal ajal virgun esimest korda siiski juba kuue ajal. Söön oma harjumuspärase hommikueine, istun tundi-kaks arvuti ees (arendan mõnd tekstikest, töötlen fotosid või uitan niisama natuke internetis). Peale seda lähen tagasi voodisse - järeluinakule.

Enne loengut ma enesele väga energiamahukaid tegevusi ei luba. Mulle meeldib esineda emotsionaalselt ja improviseerides - selleks tuleb end aga tunda võimalikult värskelt. Tihti koostan esinemise tarbeks mõne pildirea, lehitsen siit-sealt midagi, ilusa ilma korral teen väljas väikse tiiru. Tund on läinud täie ette, kui kulutatud energia asemele tuleb vähemalt samapalju uut asemele ja ka üliõpilaste silmad säravad. Kodutee on just õhtuhämaruses eriti poeetiline, siis lähen vahel kohe hästi suure ringiga. Harilikult ostan ettejuhtuvast poest koju midagi head kaasa. Õhtusse võib mahtuda veel igasuguseid asju, aga valdavalt möödub see kodus ja rahulikus rütmis. Enne magamajäämist pean sõbraga tunnikese telefonisidet ja nii see õhtupoolik märkamatult öösse suububki.

Ülevaade minu näitustest ja muudest loomingulistest tegudest
Esimese "päris" oma näituse riputasin (isa abiga) üles graafika üliõpilasena 1986. aastal ERKI III korruse koridori. Seal olid Mordva ekspeditsiooni fotod, vägagi eksistentsiaalse pealkirjaga "Kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme?". Nüüdseks on isiknäitusi kogunenud tublisti üle kümne. Kõige eredamalt on meelde jäänud aga just nende kõige esimeste etteastetega kaasnenud läbielamised. Mida aeg edasi, seda enam tunnen, et see-kõik-on-kordi-juba-olnud.

Oma näitusi on sellepärast olnud huvitav teha, et nii saab mistahes paiga muuta maailmaks, kus kehtivad vaid minu väljamõeldud reeglid. Ideesähvatuse vormumine näituseks võib kesta väga pikka aega ja see koosneb erinavatest etappidest. Piltide tegemine on sellest vaid osa. Näituste ülespaneku ajal tuleb vahel olla ka väikestviisi töödejuhataja, suhtekorraldaja, finantsist või kes iganes. Energiat, aega ja raha neelab selline tegevus muidugi märkimisväärselt. Ja alati on mul kohutavalt kahju, kui peale paari-kolme nädalat tuleb kogu see kupatus taas kokku pakkida ja kusagile ladustada. Kõik näitusega seonduv pakubki pinget täpselt selle sulgemiseni. Siis kaob hetkega igasugune huvi isegi oma tööde vastu. Kõige suuremaks loominguliseks projektiks on loomulikult elu ise. Looming suudab sellest kajastada kahjuks/õnneks vaid murdosa.

Mida pean oma suurimaks saavutuseks
Kui mu saatusse on sisse kirjutatud mingi silmapaistvalt üllas saavutus inimkonna hüvanguks, siis loodan, et see seisab veel ees (ja ei ole mitte kahe silma vahele jäänud). Ise oleksin õnnelik, kui see seonduks kuidagi mu kõige isiklikuma elu täitumata unistustega.

Mis mulle mu enda juures kõige rohkem meeldib / ei meeldi
Meeldib äratundmine, et saan ringiga üha enam iseendaks tagasi ja toimin sellisena suurepäraselt. Aegajalt ei meeldi enese juures väga paljud asjad. Samas pole siiski kedagi kohanud, kelle nahas rohkem elada sooviksin.

Minu lemmikkunstnik, -teos
Mind on elus rohkem mõjutanud suurte isiksused otseselt kui nende suur looming - selles osas pean oma saatust heldeks. See kõik on kuidagi ise kätte tulnud, pole eriti unistadagi osanudki.

Kunstnikuks kujunemisel pean teistest tähenduslikumaks siiski Marju Mutsut ja tema loomingut. Perekonnatuttavana (tema ema ja minu vanaema olid sõbrannad) olin temast loomulikult palju lugusid kuulnud, kohtunud aga mitte kunagi. Loomingust meeldis kõige enam tema värviraamat Vappust ja valgest hobusest. Ühele pildile ma proovisin tema stiilis ise ka midagi juurde joonistada, aga pärast väga kahetsesin seda. Kõige imelisem tundus tema enese isik kogu oma suure pere, loomingu ja lõpmatu elurõõmuga. Ükskord põhikooli aegu juhtus selline lugu, et üksinda kodus olles helises uksekell ja uksele minnes ootas mind trepil ei keegi muu kui päikesena naeratav Marju Mutsu ise. Ta oli tulnud, et mu vennale mingi mahaunustatud pintsel või pliiats ära tuua (tema vanem poeg ja minu vend olid pinginaabrid). Punastasin vist küll juuksejuurteni, kui venna asemel see "taevane kingitus" hoopis minu kätte usaldati, mäletamistmööda ei saanud suurest õnnest sõnagi suust... ja oligi kõik. Selline kummaline seik jäigi ainsaks meievaheliseks kokkupuuteks. Jaan Klõsheiko kingitud foto Marju Mutsust seisab mu magamistoa riiulil praegugi. (Marju Mutsu (1941-1980), varalahkunud omanäoline eesti graafik - toim.)

Kuskohas ja mismoodi ma puhkan
Tänu just pikale vabakutselise kunstniku praktikale tean eriti hästi, et tõeline puhkus seisneb aktiivse ja passiivse oleku vaheldumises. Eriti meeldib mulle näiteks hästi-hästi pikalt niisama jõude laiselda ja seepeale rattaga üks eriti intensiivne (soovitavalt vastutuult) tiir ette võtta. Töötamisel katsun balansseerida nii, et oma tööd saaks igavesti võtta hobina. Vahel tuleb ka pinge, rutiini või tühjusetundega võimalikult lõpuni minna, et osata tõelisi eluväärtusi hinnata. Aga muidu töötab kõiges ikka ja alati rütmiline vaheldus koos väikeste vaheüllatustega.

Mis mulle muret teeb ja mis rõõmu valmistab
Rõõmu valmistab, et leidub lähedasi, sõpru, tuttavaid, kolleege, kes olles teadlikud minu kõige äärmuslikemast voorustest ja puudustest just sellisena mind vajavadki. Muret teeb, kui mõni mulle oluline inimene kaob.

Kas kunstis on suured ja väikesed teemad?
Arvan, et (eriti oma) elus saab küll vahet teha suurema ja väiksema mõjujõuga sündmustel. Samamoodi võib kunstiajaloost eristada suurema või väiksema kaliibriga tegelasi. Temaatika valik ja selle kujutamise viis kunstis on alati vastavuses oma aja moe ja väärtushinnangutega. Mistahes kunsti suurus on sõltunud rohkem ikka tegijast kui teemast. Suur kunstnik suudab mistahes kujundi läbi käivitada vaataja alateadvuses lõpmata hulga suuremaid ja väiksemaid lugusid. Isegi lauajalga saab kujutada nii, et see hakkaks meile jutustama igavikust (ja vastupidi).

Küsitud ja vastatud aastal 2005